Tartu kurtide kultuurielu ajalugu

Tartu kurdid inimesed on olnud aktiivsed ühistegevuse organiseerijad läbi mitme aastakümne. Alati on tahetud midagi teha, küll rahvatantsu, pantomiimi, näitemängu ja sporti.

Tartu Kurttummade Selts oli Eestis kolmas omataoline, asutati 1931. aastal. 1932. a. sai selle esimeheks noor Arkadi Suik, kes viis seltsi ka õitsevale järjele. Veel enam – tema õhtutusel laiendati seltsi tegevust kogu Lõuna-Eestis. 1934. a. augustis kutsuti kokku I Lõuna-Eesti Kurttummade Päev. Eesmärgiks oli kurtide ühinemise propageerimine. Samal ajal toimus ka II Ülemaaline Kurttummade Kongress, kus asutati Seltside Liit ja A. Suik valiti liidu ajutisse juhatusse. Tema õhutusel asutati ka seltsi spordiring, et „kurttummasid füüsiliselt elule vastupidavamaks teha“.

Kahjuks on ennesõjaaegne ahriiv hävinud. Meie käsutuses pole midagi, ei pabereid, pilte ega filme. Pealegi keelasid okupatsioonivõimud riigis igasuguse ühistegevuse. 1941. aastal suleti Kurttummade Seltsid, nii et meie tegevusel on paras auk sees. Taasalustada saadi 1944. aastal.

Minule teadaolevalt oli kõige esimene koosolek 11. veebruaril 1945. aastal Päeva tänaval majas nr. 7. Seal otsustati, et kurtidele peab pakkuma kooskäimise võimalust. Tehti ettepanek esialgu samas majas sisse seada punanurk-lugemislaud ja hakati toimetama seinalehte. Sellest ettepanekust siiski suuremat kasu ei saanud, kuna ilmnes, et see on mõeldud pigem samas majas asuva kurttummade kooli õpilaste jaoks.

Seejärel saadi Mihkel Migasto algatusel ruumid Kalevi tänaval majas nr. 29 teisel korrusel. See oli 29. juunil 1945. aastal. Ruumid vajasid remonti, katuses oli suur auk. Remont sai hädapärast tehtud oma jõududega. Katuseaugu parandas Fritz Helstein. Kurdid hakkasid seal koos käima.

Elu edenes ja novembris 1947 avati Tammemõisas, Suur-Kaar 36 majas õppe-tootmistöökojad. 1955. a. saadi samasse majja ka omale väike klubiruum. Algasid kultuurilised üritused, aastapäevade tähistamise peod, nääri- ja lastepeod. Sportimine sai hoo sisse. 18. juulil 1947 loodi Kurtide Keskuse Tartu osakonna spordiselts. Esimesena moodustati võrkpalli meeskond. Sinna kuulusid Fritz Helstein, Endel Unt, Otto Palk, Lembit Toom, Aleksei Sitin, Anatoli Hlusov ja Valdek Vares vaeumehena.

Aja möödudes sai kõrvalhoones valmis uus klubimaja. Kultuurielu edenas jõudasti. Alustasid tegevust ringid: rahvatantsu, pantomiimi, näitemängu ring. Eriti agarad olid rahvatantsijad. Nemad käisid isegi Moskvas Üleliidulisel Kunstilise Isetegevuse ülevaatusel kuulust kogumas. Saali kasutati intensiivselt, seal toimusid kõik peod ja ka spordivõistlused, nagu lauatennis, male-kabe ja ka viktoriinid.

Aastad möödusid aktiivses tegevuses. Nii hakkas klubihoone vanenema ja remonti vajama. Katus jooksis läbi, seinad vajasid värskendamist ja aknad tahtsid vahetamist. Peaaegu oma jõududega tehti remont. Võttis aega, mis võttis, aga asja sai. Klubi saal sai peeglid, uued kardinad, uue valgustuse. Olime taas õnnelikud, lisandusid uued isetegevusringid, sealhulgas lastering.

Aga pole head ilma halvata. Eesti taasiseseisvumise järel algas uus langus. Ringid läksid laiali, juhendajad lahkusid. Näitemängu ja pantomiimi tegemine lõppes. Rahvatantsijad läksid laiali. Klubi ähvardas mitut puhku sulgemist. Kuidagimoodi suutsime vee peal püsida kuni aastani 2003, mil pidime lõplikult klubi ruumidest loobuma. Viimane üritus vanas saalis oli suurejooneline pensionäride seltsi „Hõbeniit“ 15. aastapäeva pidu.

Maja anti Tammelinna raamatukogu käsutusse. Pidime oma tööd ja tegemised kokku tõmbama. Saime omale väikesed ruumid kõrvalmajja. Nüüd püüame jälle ühistegevusele elu sisse puhuda ja saatuse kiuste ikka tegevust jätkata.

Mõtteid mõlgutas Alfons Kuusk

Kirja pani Lehte Kade